Karjala / Karelia kuuluu Suomelle - Pro Karelian fokus.
Karelia / Karjala is part of Finland - Pro Karelia's focus.


Tietoa kirjoittajasta


Henn Põlluaas

Henn Põlluaas


E-mail

  Lisää artikkeleita kirjoittajalta

  Artikkeli-arkisto




Include your email address to our Media, Political or Karelian list. You'll get information of the Karelian issue - mainly in Finnish.

Copyright 2008-2018 © Pro Karelia ry. You can copy the articles. Please mention the source of the article - Pro Karelia ry, www.prokarelia.net

  The personal registers of Pro Karelia

14.05.2005
Henn Põlluaas

CUI BONO – KELLELE PIIRILEPING KASULIK ON?

Teatavasti on kätte jõudmas hetk, kui Eesti ja Venemaa poolt kirjutatakse alla uus piirileping, mille kohaselt Eesti loovutab vabatahtlikult suure osa enda territooriumist tasuta Venemaale. Jutt on 1944-ndal aastal Venemaa poolt vägivaldselt okupeeritud, seadusevastaselt Eestist eraldatud ja Venemaaga liidetud Petserimaa ja Narva jõe tagustest aladest, mis moodustavad tervelt 5 % Eesti territooriumist ehk täpsemalt 2 339 ruutkilomeetrit.

Rahvusvaheline õigus ei tunnista mitte ühtegi territoriaalset muutust, kui see ei ole kooskõlas asjaosalise rahva vabalt väljendatud tahtega. Ei ole olemas mingeid rahvusvahelisi, juriidilisi või moraalseid põhjendusi, mis õigustaksid Vene okupatsiooni ning saaksid sundida Eestit sellega nõustuma. Hetkel, kui Eesti sõlmib oma vabast tahtest uue piirilepingu, loobub ta rahvusvahelise õiguse järgi igaveseks kõigist õigustest nimetatud territooriumile ning seadustab ebaseaduslikud territoriaalsed ümbermuudatused.

Kummalisel kombel ei ole Eestile niivõrd olulisel teemal enne otsuse langetamist mingit avalikku debatti toimunud. Miks? Kui vaadata praeguste ja varasemate võimulolijate põhjendusi lepingu vajalikkusest, siis selgub ka põhjus.

Aastatel 1996-1999, mil valmistati ette EV ja VF vahelistel läbirääkimistel uue piirilepingu teksti, toodi põhiargumendina esile, et ilma selleta ei pääse Eesti ei Euroopa Liidu ega ka NATO liikmeks. Nagu me nüüdseks kõik teame, ei vastanud see väide tõele. Siiski oli sellest blufist kõigele vaatamata ka puhtpraktilist kasu. Venemaa, lootes takistada meie pääsu EL-i ja NATO-sse, keeldus aastaid piirilepingut allkirjastamast.

Uue põhiargumendina on esile kerkinud tänapäeva poliitilistele realiteetidele rõhumine. Paraku tundub, et Eesti kontekstis tuleb selle all mõelda pigem selgrootut ja kapitulantlikku poliitikat, mille eesmärk on kõike muud kui Eesti huvide kaitsmine. Oleks nende nn. realiteetidega arvestatud 1918-ndal aastal, oleks Eesti Vabariik sündimata jäänud ja kas oskas keegi nendest tänase „reaalpoliitika“ viljelejatest veel 80-ndate keskpaiku, olles ise kommunistlikus parteis, Eesti peatset taasiseseisvumisest unistadagi.

Välisministrina ütles R. Lang, et ilma piirilepinguta ei teadvat NATO lennukid oma lennuala Eesti õhuruumi turvamisel (!). Lisaks on väidetud, et lisatingimuste seadmist nüüd oleks väga raske seletada meie partneritele EL ja NATO-s. Peaminister Partsi meelest kõlaks sellised üleskutsed kummaliselt ning ka riigikogu väliskomisjon on lisatingimuste vastu.

Tegelikkuses ei ole sugugi raske selgitada, et vaatamata Eesti valmisolekule, ei ole Venemaa soovinud viie aasta jooksul piirilepingut ratifitseerida, ning nüüdseks on olukord loomulikult muutunud. Seda enam, et just Venemaa on see, kes on siiani ainsana esitanud lisatingimusi. Kes aga oskaks selgitada, mis kaalutlustel Eesti läbirääkijad nii varmad olid kõikidest omapoolsetest lisatingimustest loobuma?

Tartu Rahu aastapäeval väitis J. Parts, et ajutisele kontrolljoonele tuginedes olevat raske Eestile kindlat tulevikku üles ehitada. Ometi oleme seda kõige kiuste juba üle kümne aasta edukalt teinud, ilma et see meid vähimalgi kombel takistanud oleks. Lisaks ütles ta, et piirileppega määratleme territooriumi, kus kehtib Eesti võim ja avaldas lootust, et peale Eesti alade loovutamist annab Venemaa need kunagi Eestile tagasi. Usun, et sellised väited kommentaare ei vajagi. Mis käest võetud, seda võib jälle tagasi saada, kuid mis ise käest antud, seda enam tagasi ei saa.

Kaudselt on vihjatud ka rahvusvahelisele survele, kuid kuna see käib risti vastu kõigile rahvusvahelistele konventsioonidele ja lepetele ning rikub otseselt Eesti rahva enesemääramisõigust, siis valjusti ega ametlikult sellest ei kõnelda.

Samuti on viidatud tõigale, et Eesti on ühinenud Helsingi deklaratsiooniga, mis põlistas kõik sõjajärgsed piirid Euroopas, kaasa arvatud ENSV piirid. Eesti riik ei eksisteerinud sel ajal de facto ning seetõttu sai küsimus puudutada ainult tänaseks lagunenud ja ajalooekraanilt kadunud N. Liidu välispiire, mida ei ole kuidagi võimalik vägivaldselt muudetud Eesti maismaapiiridega samastada. Pealegi on nüüdseks Euroopas muutunud nii mitmedki piirid. Samuti ei tohi unustada, et USA esitas samas avalduse, mille järgi okupeeritud Balti riike Helsingi deklaratsioon ei puuduta.

Laias laastus ongi põhjenduste osas kõik. Nimed muutuvad, põhjendused on sama mannetud. Lugematutes sõnavõttudes rõhutatakse uue piirilepingu vajalikkust ja kasulikkust Eestile kuid ka parimal tahtmisel ei ole võimalik leida sisulisi põhjendusi. Ja seda ainult ühel põhjusel. Neid lihtsalt ei olegi olemas.

Nende vastu, kes asju õigete nimedega kutsuvad, on sisuliste argumentide puudusel käiku lastud vanad, äraproovitud propagandavõtted - vastaspoolele siltide külgekleepimisest ja naeruvääristamisest: "Kas on Eestis üks mõistlik inimene, kes usub, et tänapäeva poliitilises reaalsuses on see taastatav?“ (J. Parts) kuni absurdini: „Kui räägime Narva taguste alade ja Petserimaa tagasisaamisest, küsin, et kas peame Venemaale kallale minema.“ (V. Reiljan).

Küll aga on nüüdseks pea kõik uue piirilepingu pooldajad selle vastustajatega lõpuks ühisele arusaamisele jõudnud, et piirilepet vajab hädasti just Venemaa, mitte aga Eesti. Sellele vaatamata on ainsa Toompeal esindatud parteina Isamaaliit seda meelt, et piirilepinguga ei tohiks kiirustada ning sellega tuleks siduda ka rida tingimusi.

Kuna võimulolijad mõistlikke selgitusi ei anna, vaadelgem siis, kas uus piirileping poliitilises mõttes Eestile midagi pakuks, sest majanduslikust kasust ei räägi isegi paadunud idameelsed mitte.

Kõige olulisem aspekt sellega seoses on Eesti suhted Venemaaga. Kuigi Toompeal ollakse juba aastaid täies valmiduses piirileping allkirjastada, ei ole Moskva oma püsivalt vaenulikku käitumist Eesti suhtes karvavõrdki muutnud. Eesti on teinud aastate jooksul korduvalt mitmesuguseid järelandmisi Venemaale, kuid kõik need on viinud üha uutele nõudmistele ja jätkuvatele pahatahtlikele propagandarünnakutele Eesti suhtes, mille järgi Eesti on profašistlik, russofoobne, venelaste õigusi ahistav ebademokraatlik riik.

Seega ei ole vähimatki alust loota, et pelgalt lepingu allkirjastamisega midagi muutuks. Eesti peab suhetes Venemaaga lõpuks hakkama käituma riigina, selle asemel, et alandlikult vaikides lahti ütelda kõikide riikide suveräänse võrdsuse printsiibist.

Ka NATO või EL suunal ei ole mingeid muutusi oodata. Eesti on edukalt täitnud kõik vajalikud poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud liitumistingimused ning saanud nende organisatsioonide täieõiguslikuks liikmeks. Kuna tänane ajutine kontrolljoon peab ja funktsioneerib igati normaalselt, ei nõua ka Schengeni viisaruumiga ühinemine loobumist oma seaduslikest õigustest ja territooriumist.

Põhjendatud territoriaalseid nõudmisi Venemaale on peale Eesti mitmetel riikidel, kuid see ei ole mingilgi määral mõjutanud nende suhteid teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonidega. Vähe sellest, Venemaa on tänaseks juba nõus tagastama Jaapanile ära võetud neljast Kuriili saarest kahte. Õige vastu ei saa ükski, ütleb vanasõna.

Eesti arusaamatu loobumine enda õigustest loob Eestist ainult kuvandi kui kapitulantlikust, teiste poolt kergelt mõjutatavast ja enda huvide eest mitteseisvast riigist, isegi kui see soovitus tuleks lääne poolt. Eriti seoses NATO-ga on rõhutatud, et Eesti peab olema valmis igas olukorras ennast ja teisi kaitsma, k.a. diplomaatiliste vahenditega, selleks, et saaksime omakorda loota teiste allianssi liikmete abile. Praegune käitumine saadab aga meie partneritele just vastupidise signaali. Signaali eneseväärikuseta riigist, kelle peale ei saa kindel olla.

Pealegi on lääneriigid ja Euroopa Liit lõpuks julgenud nõukogude okupatsiooni ja terroriteod avalikult hukka mõista ning selgelt avaldanud oma toetust Baltimaadele kui kommunistliku diktatuuri ohvritele, nõudes ka Venemaalt selle tunnistamist.

Sisepoliitiliselt põhjustab uue piirilepingu sõlmimine riigi suhtes niigi kõikuma löönud usalduse jätkuvat langust, millele alles hiljuti andis tugeva hoobi valitsuse vastutustundetu, rahvast ja meie ajaloost distantseeruv käitumine Lihulas. Kapitulantlik ja avalikku arvamust eirav käitumine kasvatab võõristust veelgi. Seda tendentsi, mida kajastavad ilmekalt mitmed arvamusküsitlused, tõi esile ka president A. Rüütel oma Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes.

Setude ilmajätmine oma kodudest, küladest, maadest ja samuti Petserimaale, Vene võimu alla jäänud Eesti kodanike hülgamine, ei avalda mingil juhul positiivset mõju inimeste suhtumisele oma riiki. Pelk lootus sõlmida lihtsustatud viisakord neile, (leping seda muuseas ei käsitle) ei korva kaotust.

Võimalikud kompensatsioonid, mida valitsus nüüd pakub, oleksid omakorda ülekohus ülejäänud Eesti kodanike suhtes, kes on sunnitud järjekordse riigi tegematajätmise kinni maksma, sest Venemaalt ju kahjutasu arusaamatul kombel ei nõuta.

Kuigi oleme juba harjunud ka ilma annekteeritud territooriumita hakkama saama, on 2339 ruutkilomeetrit sellele vaatamata Eesti jaoks ikkagi aukartustäratav suurus. Kui arvestaksime ühe ruutmeetri hinnaks tagasihoidlikud 5-6.- krooni, tuleks ainuüksi maa hinnaks peaaegu 15 miljardit krooni. Tegelik hind aga on tõenäoliselt veelgi suurem.

Siia tuleks juurde arvestada seadusevastaselt võõrandatud kinnisvara, ettevõtted, kasvav mets ning maavarad (klaasiliiv, tellisesavi, põlevkivi), mille väärtus on tohutu.

Eestile veelgi olulisema tähtsusega on aga Narva jõe hüdroenergeetiline potentsiaal. Eesti on sunnitud elektrienergia tootmiseks põletama kallist põlevkivi, mis asjatundjate hinnangul ammendub juba 45 aasta pärast, samal ajal kui Venemaa jahvatab Narva jõel ammendamatut ja peaaegu tasuta elektrienergiat.

Muuseas, Tartu rahulepinguga andis Eesti küll Venemaale õiguse toota elektrit Narva jõel, kuid seda ainult eraldi kokkulepitava tasu eest. See võib olla ka üheks põhjuseks, miks Venemaa Tartu rahulepingut sugugi tunnistada ei taha.

Kas Eesti on tõesti nii rikas, et võiksime selle kõik, mille eest meie isad ja vanaisad on võidelnud ja verd valanud, tasuta ära kinkida riigile, kes suhtub meisse varjamatu põlguse ja üleolekuga. Vastutades ka järeltulevate põlvede ees, ei ole meil selleks vähimatki õigust!

19.10.1992 kinnitas peaminister Laar, et läbirääkimistel Venemaaga lähtutakse 1920.a. Tartu rahulepinguga määratud piiridest ning ei loobuta anneksioonist tingitud kahjude tasumise nõudest. Kaks aastat hiljem olid Eestile tähtsad põhimõtted ja lubadused unustatud ning uus peaminister A. Tarand teatas 16.12.1994 Helsingis, et Eestil puuduvad territoriaalsed nõudmised Venemaale ja Eesti on nõus loobuma Tartu rahuga sätestatud piiridest. Tõsi küll, eelduseks oli endiselt Tartu Rahu tunnistamine Venemaa poolt ning selle äramärkimine ka uues piirilepingus.

Täna aga puuduvad allkirju ootavas lepinguvariandis tänu pealäbirääkija S. Kallase „edukale“ Eesti huvide eest seismisele kõik kahjunõuded ning vähimadki viited Tartu Rahule. Sellele vaatamata deklareerisid endised parteikaaslased Kallas ja Primakov omi allkirju piirilepingule andes suurest diplomaatilisest edusammust. Ka uus peaminister

A. Ansip on juba jõudnud nimetada lepingut suureks võiduks, jättes küll mainimata, et tegemist on Venemaa võiduga. Õnneks ei kohusta lepingu parafeerimine riiki õiguslikult veel millekski.

Nüüd jõuame aga ühe kõige olulisema punktini uue piirilepingu sõlmimisel. Teatavasti ütleb Eesti Põhiseaduse § 122 lg.1: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.

Siin ei ole kaksipidi mõistmist: Eesti-Vene piir on määratud Tartu rahulepinguga, mis näitab täpselt tema kulgemise, teised kehtivad piirid (maismaapiir Lätiga) on sõlmitud eraldi, teiste lepingutega.

Uus, sõlmitav piirileping muudaks Põhiseadusega paika pandud Eesti-Vene riigipiiri, seega vaatamata lepingupooldajate otsitud vastuväidetele, on ta Põhiseadusega otseselt vastuolus. Sellised olukorrad lahendab Põhiseaduse § 123 lg. 1, mis ütleb sõnaselgelt: Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Põhiseadusega.

Seega välistab Põhiseadus ise uue piirilepingu sõlmimise ning Eesti-Vene ametliku riigipiirina tuleb endiselt käsitleda Tartu Rahuga paika pandud joont.

Lisaks eeltoodule ütleb Põhiseaduse §2 lg.1: Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. See lõik on käsitletav kui kaitseklausel Eesti riigi territooriumi võimaliku jagamise ja loovutamise vastu. Piiri muutmine rikuks otseselt ka selle klausli kehtivust.

Põhiseaduse tõlgendamisel tuleb lähtuda sellest, mis seal kirjutatud on, mitte sellest, mida sealt soovitakse eneseõigustuseks välja lugeda.

Kurioossel kombel juhtis Põhiseaduse rikkumisele uue piirilepingu sõlmimisel tähelepanu ja hoiatas selle võimalike tagajärgede eest ka Vene Riigiduuma Väliskomisjoni esimees K. Kossatšov oma ametlikul visiidil Tallinna.

Aastaid toimunud protsessi annekteeritud Eesti alade tasuta äraandmiseks, võib ainult suurte mööndustega nimetada läbirääkimisteks, sest lepingu lõppteksti ei ole jäänud mitte ühtegi Eestipoolset tingimust.

Kõikidest nendest loobuti. Isegi Petserimaa kohanimed ei ole enam eestikeelsed. Ilmselt selles peitub ka üks põhjus, miks valitsus otsustas uue piirilepingu teksti rahva eest argpükslikult salastada.

Väga kummaline tundub see tasuta äraandmiskihk kõigi muude Venemaaga lahendamist ootavate küsimuste taustal. Venemaa ei ole siiani tunnistanud Eesti okupeerimist, ega vabandanud tehtud kurja eest.

Vastupidi, Venemaa on isegi rõhutanud, et ei kavatsegi seda teha. Heastamata on kõik Eestile tekitatud okupatsioonikahjud, sh. majanduskahju, loodusreostus, kompensatsioonid inimeste küüditamise ja kasutamise eest orjatööl jne. Tagastamata on Tartu Ülikooli varad ja Presidendi ametiraha. Kas kõik see ei peaks olema samuti üheks läbirääkimistega nõustumise hinnaks?

Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni poolt koostatud „Valge raamatu“ andmetel ulatuvad okupatsioonikahjude summad sadadesse miljarditesse kroonidesse.

Arusaamatul kombel aga ei nõua ükski Põhiseaduse säte riigijuhtidelt rahvalt saadud võimu kasutamist Eesti riigi ja rahva huvides.


Läti on teatanud, et ei kavatse lõplikult loobuda neile kuuluvast Aberne piirkonnast, mille Venemaa on annekteerinud ning võttis vastu ka deklaratsiooni mille järgi soovitakse Venemaalt välja nõuda okupatsiooniga tekitatud kahjud 60-100 miljardit dollarit. Eesti uus justiitsminister R. Lang on aga juba oma uue karjääri alguses jõudnud nimetada Venemaalt kahjutasu nõudmist mõttetuseks.

Kui Venemaa on huvitatud annekteeritud Petserimaast ja Narva tagustest aladest, siis võib selle üle diskuteerida ainult Eesti poolt esitatud tingimustel. Eestil ei ole vaja kiirustada, me võime oodata ka järgnevad 50 aastat, sest see on meie õigus ja ainus reaalne võimalus nõuda Venemaa poolt tehtud kurja kompenseerimist. Valitsus on küll Eesti-Vene piirilepingute eelnõud kahetsusväärsel kombel heaks kiitnud ja Paet on alandlikult valmis 18.-ndal mail Moskvasse sõitma neid allkirjastama, kuid veel ei ole hilja äraandmine peatada.

Et toimuvate sündmuste telgitaguseid läbi näha, tuleb lähtuda juba Vana-Rooma jurisprudentsist pärinevast küsimusest: CUI BONO – kellele see on kasulik?

Ei ole kahtlustki, et Eesti riigile on uus piirileping kõike muud kui kasulik. Võitjaks pooleks, nii poliitiliselt kui majanduslikult on ainult Moskva. Diplomaatiast või kahepoolsetest kompromissidest ei ole siin võimalik isegi rääkida, see tekitab aga õigustatud kahtlusi eestipoolsete, valdavalt endistest kommunistidest koosnevate, läbirääkijate ja otsustajate tegelike motiivide üle.

BNS / Faktumi küsitluse järgi pooldab Venemaa poolt okupeeritud alade tagasinõudmist 71 % eestlastest ning EPL küsitluse järgi on rõhuv enamik inimestest kategooriliselt uue piirilepingu sõlmimise vastu.

Küsimus, miks üritavad valitsevad ringkonnad, vastupidiselt rahva tahtele ja Eesti riigi huvidele, nii järjekindlalt teha Venemaale sellist ennekuulmatut kingitust, jääb püsima. CUI BONO?




^  Takaisin ylös      Lisää artikkeleita kirjoittajalta      Artikkeli-arkisto 




Karjalan ja Petsamon palautus -kirja on julkaistu 14.10.2010 Tarton rauhan 90-vuotispäivänä.

Kirja käsittelee Suomen, Venäjän ja EU:n välisten suhteiden kannalta keskeisiä, vielä avoimia kysymyksiä: sotaan syyllisyys, sotasyyllisyys, evakkojen omaisuuden restituutio ja pakkoluovutettujen alueitten palautus.

Tilaa kirja Karelia Klubi Kaupasta, sähköposti tai 05 541 6450, hinta 19:50 euroa.









Koko Suomen kartta vuodesta 1920




Please transfer to Kansalaisvetoomus Internet site. This is an apply for the return of Karelia. It's not a membership form.







SIIRRY KARELIA KLUBI KAUPPAAN

Candomino laulaa karjalaisia lauluja [mp3-file].



SIIRRY KARELIA KLUBI KAUPPAAN

Karjalan satakielen Laps' olen Karjalan [4.9 MB mp3-file].