Tietoa kirjoittajasta


SI-Uudislist

SI-Uudislist


Vironkielinen SI-Uutiset

E-mail

  Lisää artikkeleita kirjoittajalta

  Artikkeli-arkisto


Copyright 1999-2018 © Pro Karelia ry. Artikkelien ja kuvien lainaaminen sallittua, lähde mainittava.

  Pro Karelian email-rekisterit

17.10.2005
SI-Uudislist

Tämä artikkeli liittyy alla lueteltuun/lueteltuihin artikkeliryhmiin.
Klikkaamalla artikkeliryhmää näet, mitä muita artikkeleita ryhmään kuuluu.


[02] Karjalan palautus

TARTU RAHULEPINGU TAGAMAAD

85 aastat tagasi sõlmiti 2. veebruaril Tartus rahuleping, mis on nii Eesti Vabariigi kui Vene SFNV sünnitunnistus ja ühtlasi vabaduskiri kõigile kunagise Vene impeeriumi rahvastele. Artikli autori Enn Sarve sõnul on Tartu rahuleping proovikivi Vene tuleviku ennustamiseks: alles siis, kui Venemaa on Tartu rahulepingut uuesti tunnustanud, võib öelda, et Venemaal hakkab ehk demokraatiast asja saama.

Venemaast ja vene imperialismist.

Kõigepealt mõni sõna kõne alla tulevate asjade ajaloolisest tagaplaanist ehk Eesti ja Vene vahekordadest läbi aegade.

Kuskohast ja millal eestlaste esivanemad siia mere äärde jõudsid, selles pole teadlased veel kokku leppinud. Ühe teooria järgi tulid nad idast ja jõudsid siia umbes 5000 aasta eest. Teise järgi saabusid nad suure jääaja lõppedes jää kannul lõuna poolt, asustasid Euroopa ja Aasia põhjaosa hoopis läänest itta liikudes ja panid aluse praegustele soomeugri rahvastele.

Igal juhul oleme me väga iidne rahvas. Umbes 1500 aastat tagasi, kui praegune suurvene rahvas alles tekkima hakkas, olid meie eellased Läänemere ääres elanud juba tublisti üle kolme ja poole tuhande aasta. Euroopa hõredalt asustatud põhjaosa oli tollal peamiselt soomeugri rahvaste pärusmaa. Siinjuures tuleb arvestada muidugi mõiste “rahvas” tinglikkust, sest keelte kohta arheoloogia andmeid ju ei paku. Ent pole igatahes ka andmeid, et siinne elanikkond oleks kunagi asendunud mingite uustulnukatega.

Lõunas asus tollal Kiievi riik. Seal elasid idaslaavlased, kelle otsesteks järglasteks on nüüdsed ukrainlased. Venelasi tollal olemas veel ei olnud. Idaslaavlased paljunesid, ruumi jäi väheks, nad hakkasid tungima põhja ja kirde poole. See oli jõuline invasioon soomeugrilaste aladele, mis kestis hulk sajandeid. Kümmekond rahvast hävis või lahustus sissetungijate sekka või tõrjuti põhja poole.

Soomeugrilaste ja idaslaavlaste segunemisest tekkis selle invasiooni käigus uus rahvas, kes nimetab end tänapäeval suurvenelasteks ja kes järelikult on mingil määral meie noored sugulased. Slaavi agressiivsus koos soomeugri püsikindluse ja visadusega andis erakordselt elujõulise segu. Kokkupuutesse vanade eestlastega jõudsid nad ehk kunagi meie ajaarvamise kümnendal sajandil ja hakkasid neid kõiki tähistama ühisnimega “tšuudid”. Paarsada aastat pärast seda tabas Venet tatari-mongoli suur vallutus. Vene verre lisandus siis elemente neilt uljailt rändrahvailt. Suurvenelane muutus sellest veel agressiivsemaks.

1480 vabanesid venelased võõra võimu ikkest. Venemaa “koguti kokku”, nagu vene ajalugu seda protsessi nimetab. Tekkis riik, mis oli juba tollal üks pindalalt suurimaid maailmas ja aina suurenes, kuni jõuti 22.4 miljoni ruutkilomeetrini. Ivan Neljandast (ehk Ivan Julmast) XX sajandi algupooleni oli impeeriumisse lisandunud iga aasta kohta – kordan: IGA aasta kohta –keskmiselt 59 000 ruutkilomeetrit. Niisiis aastas üks Holland pluss pool Belgiat pluss üks Luksemburg. Ehitati valmis tohutusuur rahvaste vangla, nagu Lenin seda õigusega nimetas.

Suurvenelasi endid oli seal vaid veidi üle poole elanikkonnast. Küberneerikateadus õpetab, et liiga suured erinevatest osadest kokkupandud süsteemid ei taha hästi koos püsida. Kui üldse midagi aitab, siis ehk äärmuslik tsentralisatsioon, militarism ja vägivald, mis enamasti kipub minema nii kalliks, et asi ennast majanduslikult ei õigusta. Vene impeeriumi lagunemise otseseks põhjuseks sai 1917.– 1926.a suur revolutsioon.

Lenini väljakuulutatud “kõigi rahvaste õigus vabale enesemääramisele kuni täieliku eraldumiseni riigist, millesse nad kuuluvad” (vt näiteks Tartu rahulepingu art.II) vallandas Venemaal, selles rahvaste vanglas, marulise uute riikide tekke. Aga peagi sai selgeks, et tegemist oli bolševike petumänguga rahvaste enda poolele meelitamiseks. Niipea kui uued iseseisvad riigid olid moodustatud, tunnistati kogu see tegevus “sügavalt kontrrevolutsiooniliseks” ja nende rahvaste enesemääramine lubamatuks. Seega hakati kohe algusest peale uuesti harrastama igipõlist suurvene imperialismi.

Põhjendusena toodi ette, et kommunistlik Kesk-Vene ei suuda ilma oma piirimaade tooraineteta, kütteaineteta ja toiduaineteta revolutsiooni arendada ega isegi mitte kommunistlikuks jääda (nii seisab kirjas Stalini artiklite kogumikus “Marksism ja rahvus- ning koloniaalküsimus”). Bolševike juhitud kodusõjast aastail 1917-1926 saigi iseseisvate rahvusterritooriumide tagasivallutamise ja Kesk-Aasia protektoraatide täieliku vallutamise sõda. Stalin möönis seda koguni juba võitluste ajal. Kõige enam verd valati Ukraina tagasivallutamise palju aastaid kestnud võitlustes, millest varsti sai talurahva vastane suursõda.

Kasakate hävitamisega lõunas pani Lenin aluse tervete rahvaste küüditamise sovetlikule kombele. Lõpptulemusena jäi impeerium ilma vaid kõige läänepoolsemaist euroopalikest osadest, mis olid alati olnud võõrkehad väljaspool suurvene tsivilisatsiooni ala (Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola koos osaga Valgevene ja Ukraina aladest). Kokku piirdus kaotus kõigest 0.9 miljoni ruutkilomeetriga. Aga isegi seda elas N.Venemaa üle väga valulikult.

Eesti riigi teke ja Vabadussõda.

Esimese Maailmasõja ajaks oli eesti rahvas osanud areneda juba kultuurrahvaks. Saja aastaga peale pärisorjuse kaotamist – kõigest saja aastaga! – saime igakülgselt arenenud, haritud ja suhteliselt jõukaks rahvaks, õigemini moodsaks rahvuseks kõigega, mis sinna juurde kuulub: eesti haritlaskonnaga, teadlastega, koolimeestega, arstidega, inseneridega, omalaadse, kuid euroopaliku eesti kultuuriga, laulupidudega, heliloojatega, kirjanikkonnaga, raamatukogudega, teatritega, suurearvulise taluperemeeste klassiga, omaenda töösturitega, kaupmeestega, laevuritega, väljaõppinud tööliskonnaga, isetegevuslike seltsingute tiheda võrguga ehk demokraatliku tsiviilühiskonnaga, poliitilise juhtkonnaga, kelle hulgas leidus palju tõelisi riigimehi, – ja isegi oma sõjaväega.

See oli tõeline ime, mida me ise ei oska veel tänagi lõpuni tunnetada. Aga üht asja teame kindlalt: see oli esmajoones kogu orjusest vabanenud rahva lakkamatu, visa ja ennastsalgav töö ja veel visam tarkuse taganõudmine igal alal, üldrahvalik vintske rühkimine mingi suure eesmärgi poole, mida esialgu ei osatud nimetadagi.

Alles siis, kui 1918 ilmusid platsi bolševik ja Saksa keiser ja püüdsid kolmest küljest korraga rahvuse saavutusi maha kiskuma hakata, – alles siis taibati äkitselt, et suurel eesmärgil on ilus ja lihtne nimi: see on eesti rahvuse riiklik enesemääramine, see on meie Oma Eesti Riik.

Kõik algas 28. novembril 1917, kui Eesti Maanõukogu kuulutas enda kõige kõrgemaks võimuks Eestis, kuid aeti bolševike poolt laiali. Eesti riik kuulutati välja 24. veebruaril 1918 – vahetult enne keiserliku Saksamaa vägede sissetungi ja maa okupeerimist. Ent läände saadeti Eesti Välisdelegatsioon. Noor Eesti vabariik saavutas Saksamaa vaenlastelt, suurtelt lääneriikidelt, tollal siiski de facto tunnustuse.

Saksamaa kapituleerus 11. novembril 1918 ja ta väed hakkasid lahkuma. Tegevusse asus Eesti Ajutine Valitsus, kuid 22. novembril alustas N.Vene Narva all Eesti-vastast agressiooni. Seal kuulutati konkurendina välja nn Eesti Töörahva Kommuuna (mis polnud isegi mitte riik, vaid midagi autonoomse maakonna taolist). Algas noore Eesti Vabariigi sõda suure, ent ühtlasi ka kodusõda pidava igast küljest blokeeritud Nõukogude Vene vastu.

Rööbiti sõjategevusega korraldati aprillis 1919 Eesti Asutava Kogu demokraatlikud valimised ja tehti riigitööd. Kogu 1919. aasta taotlesime Pariisi rahukonverentsil oma riigile de iure tunnustust, kuid vene valgete vastutegutsemise tõttu jäi see saamata. Lääs käsitas Balti küsimust tollal Vene küsimuse osana, nende peaeesmärk oli kapitalistliku Venemaa taastamine.

Eesti pidas seda üritust lootusetuks ja oma iseseisvusele ohtlikuks. Pealegi tekkis suvel Eesti enda seisundis soodne muutus: VSFNV valitsus loobus oma raske sise- ja välisolukorra tõttu Eesti okupeerimise plaanist ning saatis oma Eesti Töörahva Kommuuna laiali. 31. augustil tegi VSFNV ametliku rahupakkumise. Eesti valitsus ei hoolinud läänlaste vastuseisust ja võttis oma rahvuslikes huvides rahupakkumise vastu. Pihkvas peetud septembrikuu rahuläbirääkimised Nõukogude Venega jooksid aga tühja.

5. detsembril 1919 algasid uuesti Eesti rahuläbirääkimised Nõukogude Venega, sedapuhku Tartus. Eestile surve avaldamiseks korraldas Punaarmee novembris ja detsembris Eesti põhjarinde hästikindlustatud positsioonidele suurte jõududega lakkamatuid rünnakuid. Punaarmee murdus, kui oli kaotanud kolmandiku oma jõududest. 31. detsembril 1919 sõlmiti vaherahu. 2. veebruaril 1920 kirjutati alla Eestile soodne Tartu rahuleping.

Tartu rahulepingu sisu ja tähendus.

Tartu rahulepingu tähtsaim punkt on pühalik kinnitus, et Venemaa tunnustab rahvaste enesemääramise õiguse alusel “ilmtingimata” Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust ning loobub igaveseks ajaks oma ülemvõimust (suveräniteedist) Eesti rahva ja maa üle. Ühtlasi ütles Venemaa lahti Eestis asuvaist Vene kroonu varadest ja loovutas Eestile oma kullafondist 12 tonni kulda. Eesti vabanes igasugustest kohustustest Venemaa ees. Venemaa lubas tagastada kõik sõja ajal Venemaale evakueeritud varad, s.h iseäranis Tartu ülikooli omad.

Tartu rahulepingut on nimetatud Eesti riigi sünnitunnistuseks. See on õige. Tõepoolest, leping oli esimene de iure tunnustus noorele Eesti riigile, pealegi endise emamaa järglaselt – seega atestaat, millega Eesti astus rahvusvahelisse riikide perre. Ent asjal on veel pöördpool: Tartu rahuleping oli rahvusvaheline sünnitunnistus ka VSFNV-le.

Nimelt oli VSFNV moodustis, mida keegi maailmas riigina ei tunnustanud ja mis oli igast küljest ümber piiratud. Tollane riigijuht Lenin on vaimustusega kirjeldanud “läbimurret kapitalistlikust piiramisrõngast”, mida VSFNV-le tähendasid lepinguga saadud Eesti-poolne de iure tunnustus ja vaba koridor Venemaa suhtlemiseks ja kaubavahetuseks muu maailmaga.

Tartu rahuleping oli ühtlasi oluline lisand rahvusvahelisse õigusse. Selle artiklis II on esmakordselt maailma ajaloos kõrgel riikidevahelise lepingu tasemel kirja pandud “kõigi rahvaste vaba enesemääramise õigus kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad” – ja sealjuures Venemaa kindla üldkohustusena.

Teiste sõnadega: Tartu rahuleping oli ühtlasi vabaduskiri kõigile Vene impeeriumi rahvastele. Enne seda oli niisugune rahvaste õigus sõnastatud vaid kahes deklaratiivses aktis, nimelt USA presidendi T.W.Wilsoni 1918. aasta kuulsas “14 punktis” ja Lenini rahudekreedis. Deklaratsioone peab õigusteadus hea tahte aktideks, mille juriidiline jõud on nõrk. Neid võib muutunud olukorras unustada. Rahvusvaheline leping, iseäranis aga rahuleping, tähendab seevastu riigi kindlat sidumist, millest saab taganeda vaid rangelt piiratud erijuhtudel. Lepinguist tuleb kinni pidada.

See vankumatu norm on kogu rahvusvahelise õiguse alus ja nii iidne, et läänes kõneldakse sellest enamasti ladina keeles: pacta sunt servanda. Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr 11LTS29 all. Mis puutub rahvaste enesemääramise õigusse kui kõigi riikide kohustusse, siis kakskümmend aastat hiljem kuulutati see välja Atlandi Hartas, mis varsti mandus tühjaks deklaratsiooniks, – ja alles ÜRO põhikiri fikseeris 1945. aastal rahvaste enesemääramise põhimõtte üldkohustuslikul viisil, ülla kohustusena kõigile koloniaalriikidele.

Vene suhtumine Tartu rahulepingusse.

Nõukogude Vene täitis Tartu rahulepingu sätteid valikuliselt ja hakkas seda rikkuma peaaegu allakirjutamise hetkest alates. Takistati Venemaa eestlaste opteerimist Eestisse, suur osa Eestist evakueeritud varasid jäigi tagastamata, mitmed Tartu ülikooli hinnalised kollektsioonid asuvad siiamaani Voronežis. Eestile rahulepinguga lubatud kontsessioonid Venemaal (näiteks P.-Vene metsade ülestöötamise osas) jäidki paberile. Jne jne.

Samasugust poliitikat jätkab ka tänapäeva Venemaa. Näiteks NSVL organite ühepoolse otsusega eraldati 1945. aastal ENSV territooriumi küljest vene elanikkonna enamusega alad ning viidi Leningradi või Pihkva oblasti koosseisu, varsti saadeti sealt suur hulk eestlasi Siberisse. Tänapäeva Venemaa välisministeerium kartis nähtavasti, et taasiseseisvunud Eesti hakkab neid alasid Tartu rahulepingu alusel õigustatult tagasi nõudma. Kui Eesti valitsus andis ametliku nõusoleku nendest aladest loobumiseks, keeldus Venemaa ikkagi uut piirilepingut ratifitseerimast. Piir on seetõttu tänaseni juriidiliselt fikseerimata.

Tartu rahulepingu kohta levitab Venemaa hoopis hämmastavat väidet: see olevat kehtetu, sest Eesti riik olevat 1940 lakanud olemast ja temaga koos ka ta lepingud. Oleme sattunud väga imelikku olukorda. Kogu demokraatlik maailm peab praegust Eestit sõjaeelsega samaseks ning väidab, et kõik vahepealsed 50 aastat oli Eesti õigusevastaselt okupeeritud ja et Eesti NSV oli tegelikult vaid Vene okupatsioonivalitsuse haldusüksus, samal ajal kui õige Eesti Vabariik kestis mujal maailmas de iure lakkamatult edasi ning sõjaeelsed Eesti Vabariigi saatkonnad jätkasid kõikjal oma tegevust. Ja nüüd astub Venemaa uuesti kogu maailma vastu välja ning peab stalinlike ja bolševistlike kurjategijate tegevust õigeks ja isegi seaduslikuks!

Siin on tegemist rahvusvahelise õiguse veel ühe iidse (ning jällegi ladinakeelse) alusprintsiibi jultunud eiramisega: õiguserikkumisest ei saa sündida õigust (ex iniuria ius non oritur). Teiste sõnadega: kuna Eesti okupeerimine rikkus rahvusvahelist õigust (s.t Briand-Kelloggi pakti, Tartu rahulepingut ning Eesti ja NSVL vahel sõlmitud lahkarvamuste lahendamise lepinguid), siis järelikult kogu okupatsioon, kogu ENSV ja kogu kommunistlik kord ENSV-s oli algusest saadik õigusevastane ja juriidiliselt tühine, seega olematu.

Pole mõtet trükiruumi raisata sellele, et hakata siin kirjeldama propagandavalede ja demagoogia arsenali, mida Venemaa on üle kümne aasta kasutanud demokraatlike Balti riikide laimamiseks ja takistuste loomiseks nende teel Euroopa Liitu ja NATO-sse. Eriti kuna takistamine nurjus. N.Liidu puhul jõudis maailm tema nii mõnedegi kummaliste käitumisviisidega ja veel kummalisemate väidetega harjuda ega võtnud neid tõsiselt.

Nüüd aga on ilmnenud, et ka uus Venemaa, mis väidab end olevat läbi teinud demokraatliku ümbersünni, käitub sageli nagu mingi huligaanide kamp, kes tuleb töötava Europarlamendi või ÜRO saali ihuüksinda jalgpalli mängima, ilma et tal isegi samahuvilist vastasmeeskonda oleks. Ja analoogiline demokraatlikke reegleid ja tavasid eirav jõumäng on suurel määral omane ka Vene sisepoliitikale.

Tõepoolest, pealispinnaliselt võib Venes märgata üsnagi palju sellist, mis on omane Lääne kultuurile. Kuid sügavamal tasemel valitseb läänelike arusaamade ja Venes kehtivate vahel olemuslik erinevus. Ideedest, mis on Venes sisuliselt evitamata jäänud, võiks loetleda seaduse ülimuslikkust, võimude lahusust, individualismi, inimõiguste ja poliitiliste vabaduste tõelist austamist, konstitutsionalismi, liberalismi, kiriku ja riigi lahusust ja veel ühtteist muud.

Venes pole ükski nendest ideedest veel juurdunud, mitut ei tuntagi. Ning puudub ka peamine jõud, mis seda kõike genereeriks: puudub nn tsiviilühiskond (civil society) ehk vabade kodanike vaba ühinemise tagajärjel kujunenud organisatsiooniliste moodustiste ja seltsingute laialdane ja tihe võrgustik. Venemaal pole seda mitte kunagi olnudki.

Tuntud vene ajaloolane Juri Afanasjev rõhutab lääne tsivilisatsiooni iseloomulike joontena kultuuri valdkonnas ratsionaalset mõtteviisi, sotsiaalses valdkonnas põhinemist üksikisikul ning juriidikas inimeste võrdsust seaduse ees ja õigusriigi põhimõtteid. Ta leiab, et Venemaal on asjad alati vastupidi olnud ning on valitsenud kollektivistlikud ideed, usk absoluutsesse võimusse ja imperialism maailmale, iseäranis aga slaavi rahvastele õndsust pakkuva suurvene messianismi maski all (NSVL päevil kandis see mask teist nime – “kommunism”). Seepärast pole professor Afanasjev praeguse Venemaa tuleviku asjus kuigi lootusrikas.

Kaks korda (1917 ja 1991) on Vene impeerium kokku varisenud. Vene rahva omamüüt iseendast kui tähtsaimast maailma kujundamise suurvõimust on kaks korda tühjaks unistuseks osutunud. Sellele müüdile ohverdas N,Liit võimaluse Venet 70 aastat majanduslikult arendada ja rikkaks rahvaks saada. Praegu on Venemaa langenud maailmas seitsmendale-kaheksandale kohale, temast kaugele ette on jõudnud või jõudmas USA, Euroopa Liit ja mitu selle suurriiki eraldi võetuna, Hiina, India ning islamimaailm. Venel on aeg loobuda impeeriumit mängimast ja selle asemel hakata ainult iseennast üles ehitama.

Tartu rahulepingu tähtsus avaldub eriti selles, et ta on proovikivi Vene tuleviku ennustamiseks. Kui Vene on Tartu rahulepingut uuesti tunnustanud, siis – ja alles siis – võime öelda, et Venemaast võib hakata lõpuks ometi demokraatiana asja saama.

ENN SARV

Raami sees eraldi välja punkt lepingust, mis on meie riikluse aluseks:

Vene SFNV ja Eesti Vabariigi vahel 2. veebruaril 1920 Tartus sõlmitud rahuleping.

Artikkel II

Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.

Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.

Artikkelien kommentointi on toistaiseksi lopetettu.
Kommentin tai mielipiteen voi lähettää suoraan Pro Karelia -verkkolehden toimitukselle: toimitus@prokarelia.net



^  Takaisin ylös      Lisää artikkeleita kirjoittajalta      Artikkeli-arkisto 




Tutustu kirjaan ja tilaa se Karelia Klubi Kaupasta, sähköpostitse tai 05 541 6450, hinta 19:50 euroa.

NS. SOTASYYLLISYYS













Koko Suomen kartta vuodesta 1920




Siirry Kansalaisvetoomuksen internet-sivuille. Vetoomus ei ole jäsenlomake.







SIIRRY KARELIA KLUBI KAUPPAAN

Candomino laulaa karjalaisia lauluja [mp3-file].



SIIRRY KARELIA KLUBI KAUPPAAN

Karjala. Sanat ja sävel: Olli Nykänen [4.13 MB mp3-file].